Meilt on korduvalt küsitud, et kust me saame toorained seebi jaoks. Vastus on lihtne - kogu kraami, mis Eestis kasvab, kasvatame ise oma talus Põlvamaal või ostame mahetootjatelt. Tõsi küll, viimasel ajal on juba nii välja kukkunud, et kui Värska muda ja mineraalvesi, männitõrv ning Mooste kanepiõli välja arvata, siis oleme enamiku ‘’seebisisendist’’ kasvatanud ise.
Peaasjalikult kasvab meie aiamaal aga söögipoolis ning kuigi aeg-ajalt tundub, et Tartust maale köögiviljamaad harimas käia tuleb lõppkokkuvõttes kulukam, kui turult värsket osta, kasvatame nii palju kui võimalik ikka ise. Seejuures on üheks põhjuseks ka soov oma lastele näidata, et kartul ei tulegi poest ega kapsas turult ning et maasika saamiseks tuleb pisut vaeva ka näha. 
Tundub nimelt, et Eesti on jõudnud heaoluriikide hulka, kus kõik lapsed enam neist asjust ei tea. Igatahes on töökasvatus meie lastele kenasti kohale jõudnud: kuueaastasel Saskial pole mõõduka rohimise vastu midagi ning kolmeaastase Joosepi lemmiktegevus on kastmine.
Oma aiamaal rakendame osaliselt ka permakultuuri põhimõtteid ja aastatepikkuse kogemuse põhjal võime öelda, et vähemalt oale meeldib põhumultsil väga kasvada.
Kuid igal asjal on oma hind ja meie põllupidamise hinnaks on see, et kuna oleme suvel võimalikult palju maal, siis ei jõua me kahjuks väga palju seepi valmistada. Seega vabandused kõigi ees, kes peavad veel ootama:)
